Skip to main content

W.2: Miks läks kilpkonn üle tee?

Teretere kaugelt maalt!

Teine nädal on läbi ja oleme taas Kadriga teel pühapäevasele kokkusaamisele orgiga. Kadri mu kõrval juhib autot, joob kohvi ja Skype’ib õega, mina kõrvalistmel joon mingit magusat cappucinot, loen kaarti, kirjutan teile ja teen poenimekirja. Taas on möödas ülimalt töine nädal. Naljakas on õhtuti päeva kokkuvõtet tehes saada aru, et olen jälle 13 tunnise tööpäeva teinud. Oleme oma päeva jaotanud kuueks kahe tunni perioodiks niiet kordagi ei teki sellist sügavat ohkamise hetke, et päeva lõpuni on veel nii palju aega. Seda ei saagi tekkida, sest vajan igat tundi et oma 30 demo kätte saada. Nimelt pean iga päev vähemalt 30 võimalikule kliendile raamatuid näitama. Mõni õhtu läheb ikka rabelemiseks ka nende pärast. Teisipäeva õhtul lõpetasin 21.25 kuid siis märkmeid kontrollides avastasin, et mul on üks demo puudu ja siis jooksis küll mõistus korraks kokku. Aga juba 25 minutit hiljem sain päeva ilusti lõpetatuks lugeda. Esmaspäeval käisin Kadriga koos tööl teda varjutamas. Sel päeval liikus aeg küll teises tempos. Kuigi kahe tunnised perioodid läksid üsna kiiresti, tundsin ikkagi, et ootan juba päeva lõppu, sest otseselt ma ise midagi teha ei saanud peale märkmete kirjutamise.

Neljapäev algas väga hästi, tuju oli hea ja hoog oli nii suur, et lausa lendasin uste vahel hoolimata sellest, et keegi ei tahtnud raamatuid vaadata. Seda rõõmu oli kuni hetkeni, mil ühe ukse taga end liiga järsult keerasin ja minu põlv, mis juba üle nädala oma olemasolekust märku andis, minuga koostöö lõpetas ja päris terava valuga mu maha murdis. Lonkasin kuidagi hambad ristis järgmise ukse poole kus hea ema Pam mulle valuvaigistavat geeli ja pudeli vett andis. Pärast seda hetke oli küll päris õhuke tunne ja sama maja ees tee serval valasin ka mõned suuremad pisarad. Aga noh, mis ma seal ikka istun. Nuuskasin nina tühjaks ja õrnade sammudega hakkasin edasi liikuma. Kuna selleks hetkeks oli minu ainuke eesmärk hoida jalga ja jääda rahulikuks kadus ka demode pinge ära (muidu võisin hakata ukse taga rabistama, et kindlasti raamat välja saada). Tänu sellele sain mõnusalt emadega istuda ja raamatutest ning kohalikust haridustest rääkida. Siin on väga palju emasid, kelle tööks on koolis maha jäävate laste abistamine. Näiteks tegeletakse lastega, kellel on lugemisraskused võid tähelepanuhäired. Natuke hiljem (ilmselt küll mõni tund, aga aja kulg on siin ju teine) kohtasin Lisat, kes andis mu põlvele mingit kreemi ja eeterliku õli segu ja veidi hiljem sain täitsa inimese moodi kõndida. Kohtasin päeval ühel uksel ka Mike’i, kes ütles, et ta naine on õpetaja kuid on praegu maalimas ja nii ütlesin talle, et tulen õhtul tagasi, et õpetaja arvamust raamatute kohta. Läksingi mõne tunni pärast tagasi mõttega, et näitan kiirelt raamatud ära ja liigun edasi. Olin isegi üllatunud, kui Mike mind kohe sisse kutsus ja perega nende elutoas maha istusin. Hakkasin siis suuremaid raamatuid näitama, kuid ema ütles vaid tüdinud ilmel, et need sarnanevad täpselt nendele raamatutele, mis ta ise kasutas siis kui ta matemaatikat andis. Kuna samal ajal tiirutas meie ümber nende väga ergas 2-aastane poeg küsisin, kas nad tahaksid äkki lasteraamatuid hoopis näha. Siis ei saanud ma isegi esimesest leheküljest edasi, sest poiss näitas agaralt kõiki loomi ja värve ja nimetas neid ka hispaania keeles ja vanemate silmad hakkasid kah särama. Nii ootamatult ma sealt kliendi saingi. Oma 30 demo koos kahe kliendiga sain ilusti kätte ja see vesiselt alanud päev on siiani minu parim nende kahe nädala jooksul.
Reede oli minu senistest tööpäevadest kõige pikem. Päeval kohtasin noort isa, kellele näitasin raamatuid ja kes tahtis, et ma tuleks pärast viit tagasi. Käisin siis hiljem nende ukse taga koputamas ja kedagi ei tulnud. Sellist asja nimetatakse suicide calliks kui sind kutsutakse tagasi, aga tõenäosus ostuks on olematu, sest hind on juba öeldud. Ma ei lasknud end sellest morjendada, sest oleme aasta jooksul end sellisteks olukordadeks vaimselt ette valmistanud. Selle asemel käisin istusin Bobi ja Shanaga ja rääkisin neile oma tööst. Pärast nendega rääkimist mõtlesin, et lähen piilun ikka korra, äkki tahetakse mind sinna suicide calli juurde sisse lasta. Ja nii kohtasingi väga toredaid noori vanemaid, kes ostsid oma tütrele raamatuid ja kõige lõpuks viisid mu autoga Subwaysse ära, et ma ei peaks kell kümme õhtul 9 kilomeetrit rattaga väntama. 
Laupäev algas paari ootamatusega. Kõigepealt ajas natuke segaduses McDonaldsi poiss mu tellimuse sassi niiet sain 3 pannkoogi asemel 9 ja kahe juustuburgeri asemel 3 burritot (laupäeviti sööme hommikust mäkis, sest Subway on kinni). No mis seal ikka, mul oligi selleks päevaks lõunasöök puudu ja täna hommikul sain veel viimased pannkoogid ära süüa. Suurem ootamatus oli minu armas ratas, millel tagumine kumm oli täiesti katki. See on samuti selline olukord, millest oleme aasta jooksul nii palju rääkinud, et mõistus andis automaatselt käsu minna esimesse majja abi otsima. Tund aega hiljem leidsin Ashley, kes andis mulle oma õe ratta päevaks kasutada. Sel oli mõnus pehme iste ja käigud ning nädala viimane päev võiski alata. Hoolimata sellest, et alustasin tund aega hiljem sain ilusti oma päeva demod tehtud. Õhtul hakkas ka paduvihma sadama, aga mul oli mõnus vihmakeep ja ilm oli ka soe niiet sain mõnuga läbi vihma vändata. 

Aga inimesed on ikka toredad. Laupäeval jõudsin ühe maja juurde, kus oli umbes viis isa väljas kellest kahte olin juba eelmisel õhtul kohanud. Juba kaugelt tervitati mind sõnadega "The Estonian lady is back!" ja kõik hakkasid läbisegi Eestist ja minu tööst rääkima. Tänavatel inimesed lehvitavad autodest ja tuututavad, lapsed tulevad vastu ja hõiskavad, et mina olen ju see, kes nende ukse taga käis. Ühel uksel küsisin tüdrukutelt, miks flamingod on roosad ja nad hakkasid mind võidu oma teadmistega pommitama niiet ema pidi nad ukse juurest ära tirima. Mõnikord uksele koputades kuulen lapsi karjumas "It's a giiiirl!"

Veel märkmeid möödunud nädalast (aitäh mulle endale, et ma märkmeid teen, sest ma isegi unustan poole nädala pealt ära, mis toredaid asju ma näen ja kogen. 

  • Ühel uksel sai isa kohe aru, et ma olen Eestist, sest talle meeldivad erinevad aktsendid. 
  • Maanteedel sõites näen sageli silti "Adopt a highway" või "This highway is adopted by ... family". Ma pole veel aru saanud, miks peaks keegi endale maanteed adopteerida tahtma, aga küll ma selle välja uurin.
  • Minnesotalastele olevat väga tüüpiline oma garaažis aega veeta. Tõesti, mida õhtule või nädala lõpule lähemal seda rohkem räägin inimestega, kes istuvad garaaži uksel ja lobisevad omavahel. On ka täiesti tavaline, et garaažis on ka suur telekas.
  • Mõnikord tahetakse mulle niisama raha anda, tänan neid südamest ja palun anda selle raha kellelegi, kel seda tõesti vaja läheb.
  • Esmaspäeval Kadriga koos töötades sain katsuda siilipoega ja nägin koera, kes nägi välja täpselt nagu Tim Burtoni joonistatud tegelane. Ja tema nimi oli Little Guy.
  • Ühel päeval kohtasin Dennist, kes suutis maailma kõige viisakama väljendusega mulle selgeks teha, kuidas tema arvates on see väga põnev, millega ma tegelen, kuid temast praegu klienti poleks. Aga tema väljendusviis oli nii lahedalt viisakas, et ma lihtsalt pidin tema ka oma märkmetesse kirja panema.
  • Eelmine nädal olin mina see, kes kõige rohkem peredega maha istus ja sain nädal aega vastavat käepaela kanda. Sel nädalal võitsin hoopis käepaela, mis näitab, et tegin kõige rohkem call'e. Ja lisaks saime success coin'id, mis on auhind selle eest, et tegime iga päev vähemalt 30 demo!
  • Vahel öeldakse mulle uksel: "I'm not interested but you should go to the next street, they have money." Sellised ütlemised ajavad alati naerma. Üks ema ütles mulle oma aiatoolis istudes ja limonaadi juues, et ta on busy. Naljakaid inimesi ja vabandusi on veelgi ja need on lihtsalt liiga jaburad, et neid südamesse võtta.
  • Kadriga töötades pidime minema ema juurde, kelle nimi on Birdie. Kujutasime ette, kuidas ta tuleb uksele ja ütleb: "Tere, minu nimi on Linnuke ja see on minu mees Mike (kõige tüüpilisem isa nimi)."
  • Meil on üldse Kadriga meie endi jaoks palju naljakaid dialooge nagu: K: "Ma sõidan USAs palju paremini kui Eestis." J: "Kas sa sõitsid Eestis ka automaatkäigukastiga?" K: "Ma ei sõitnudki Eestis." Või vana tuntud vanasõna "Usalda oma pinginaabrit" kui GPS juhatab mujale kui Johanna. Ja muidugi "Ohhoo, mis hea laul!" kui Kadri paneb plaadilt "Don't stop believing" igal hommikul ja õhtul.
  • Ühel päeval kõndis minu ees üle tee kilpkonn. Ma ei tea, kust ta tuli või kuhu ta läks, aga seal ta kõndis oma erksal sammul.
Hommikust sööme Subways samal ajal tööpiirkonda üle vaadates ja motiveerivat kirjandust lugedes
Üldiselt ma töö ajal pilti ei tee, aga selleks hetkeks olin päeva eesmärgid saavutanud ja lubasin endale selle ilusa vaate jäädvustamise
Pühapäeviti me raamatuid küll ei müü, aga tööd on palju ja nii teeme ka autosõitude ajal mitut asja korraga
Pühapäeviti saame orgiga kokku, et nädalast "mõne sõnaga" rääkida (tegelikult oleme kõik nii jutukad, et peame meelde tuletama, et meil on ajalimiit peal). Vasakult Karola, Mari-Liis, Kristjan, Kadri ja Kristjan


Meie kaunid Karola ja Mari-Liis

Tublid success coini võitjad
Kristjan seletab Kadrile kuidas nad teise Kristjaniga õhtul koju kihutades üle tee kõrgendiku lendasid

Ilmselt ainuke soe söök hommikuse sooja võileiva kõrval oli sel nädalal pasta

Maitsesime sõbralikult üksteise sööke





Muide, vabandan nende ees, kelle Facebooki sõbrakutset ma pole vastu võtnud. Proovin oma Eesti elul mitte lasta seinale. Aga te kõik saate mind subscribe'ida ja tegelikult on iga like mu postitustele väga julgustav :) 

Kallistan kõvasti!!

Comments